TUTVUSTUS
Oti Mõis - vanim parunimõis Saaremaal, Eestis, Läänemere rannikul, mida mainiti esmakordselt ajalooallikates 1309. aastal.
Vaid ühe ja poole tunni kaugusel Tallinnast, teenindab meie privaatne mõis teid iidsel mereäärsel alal. Peaaegu 700 aastane ajalugu vaatab meile vastu maastikult, vanadelt munakiviteedelt, parkidelt, neoklassikaliselt arhitektuurilt ja keskaegsetelt kirikutelt- need kõik erilise ajaloolise atmosfääri.
Mõisahoone pakub mugavat majutust, mõistlike hindadega, elegantselt dekoreeritud ja maitsekalt möbleeritud sviitides. Meie avar einesaal pakub mõnusat õhkkonda nii einestamiseks kui ka lõõgastumiseks pärast traditsioonilises puuküttega saunas käiku, või kui unistate hoopis kamina ees mõnulemisest ja igapäevamurede unustamisest, siis ka see soov saab täidetud - me ei ole hotell vaid kodu, kus kõik unistused täituvad!
Peale selle pakume suurepärast võimalust seminaride, konverentside ja kogunemiste korraldamiseks kuni kümneliikmelisele seltskonnale. Lisaks kõigele eelnevale asub Oti Mõis Saaremaa südames ja on ümbritsetud erinevate turismiobjektidega, nagu näiteks Koigi looduskaitseala, professionaalsed suusarajad, supelrannad ja lisaks sellele asub ümbruskonnas mitmesuguseid ajaloolisi vaatamisväärsusi. Pealinn, Kuressaare, asub kõigest 50 km kaugusel ja Orissaare, ainult 8 km kaugusel, kust saab osta kõike hädavajalikku.
Meie pakume ebatavalist - unustamatuid elamusi lõputute seikluste maal- Saaremaal.
TÄHTIS
Palun kasutage inglise keelsed lehed broneerimiseks ja hinnapakkumise jaoks!
ASUKOHT
Oti Mõis - vanim parunimõis Saaremaal, Eestis, Läänemere rannikul, mida mainiti esmakordselt ajalooallikates 1309. aastal.
Vaid ühe ja poole tunni kaugusel Tallinnast, teenindab meie privaatne mõis teid iidsel mereäärsel alal. Peaaegu 700 aastane ajalugu vaatab meile vastu maastikult, vanadelt munakiviteedelt, parkidelt, neoklassikaliselt arhitektuurilt ja keskaegsetelt kirikutelt- need kõik erilise ajaloolise atmosfääri.
Mõisahoone pakub mugavat majutust, mõistlike hindadega, elegantselt dekoreeritud ja maitsekalt möbleeritud sviitides. Meie avar einesaal pakub mõnusat õhkkonda nii einestamiseks kui ka lõõgastumiseks pärast traditsioonilises puuküttega saunas käiku, või kui unistate hoopis kamina ees mõnulemisest ja igapäevamurede unustamisest, siis ka see soov saab täidetud - me ei ole hotell vaid kodu, kus kõik unistused täituvad!
Peale selle pakume suurepärast võimalust seminaride, konverentside ja kogunemiste korraldamiseks kuni kümneliikmelisele seltskonnale. Lisaks kõigele eelnevale asub Oti Mõis Saaremaa südames ja on ümbritsetud erinevate turismiobjektidega, nagu näiteks Koigi looduskaitseala, professionaalsed suusarajad, supelrannad ja lisaks sellele asub ümbruskonnas mitmesuguseid ajaloolisi vaatamisväärsusi. Pealinn, Kuressaare, asub kõigest 50 km kaugusel ja Orissaare, ainult 8 km kaugusel, kust saab osta kõike hädavajalikku.
Meie pakume ebatavalist - unustamatuid elamusi lõputute seikluste maal- Saaremaal.
TÄHTIS
Palun kasutage inglise keelsed lehed broneerimiseks ja hinnapakkumise jaoks!
ASUKOHT
MÕISA AJALUGU
Teadaolevalt Saaremaa vanima mõisana on Oti (saksa keeles Peudorf) erakätesse läinud juba 14. sajandi alguseks.
Siinsetel viljakatel ja tollal tiheda asustusega maadel ongi välja antud mitmed Saaremaa vanemad läänistused. Oti mõisa kohta pärinevad esimesed teated 1309. aastast. Ordu saaremaiste valduste südames asunud mõis on kuni Jüriöö ülestõusuni olnud ilmselt ka Pöide ordulinnuse majandusüksus. Esimese omanikuna on aastast 1436 teada Johan Jkeskole van Poyde. Vana-Liivimaa ajaloos märkimisväärse Uexküllide suguvõsa Saaremaa-haru liikmed ei ole etendanud küll nii olulist rolli kui nende mandri-hõimlased, kuid töenäoliselt on selle vana aadlisoo esivanemad osalenud ka Saaremaa vallutamisel 13. sajandi algul.
Oti mõis jäi Uexküllide perekonna ainsa Saaremaal asunud pärusvaldusena nende kätte kuni 18. sajandi alguseni, mil see varem küllaltki arvukas suguvõsa siin praktiliselt välja suri. Ligi nelja sajandi pikkusest perioodist on ilmselt kõige enam tuntud Otto von Uexküll (surn. 1618) - maanõunik ja Kuressaare kindluse kuninglik peamees, kes eelnevalt oli teeninud Taanis rittmeistrina. Tema hankis 1604. aastal Taani kuniga Christian IV käest oma valduste kohta uue kinnituse, kuna varasemad omandiõigust tõestavad paberid olid hävinud koos Maasilinna põlemisega 1575. aastal.
Taani võimu teisel poolel on Oti mõisa valdused kasvanud senisega võrerldes veelgi, nii et eespool mainitud Otto von Uexkülli pojapoeg Johann (hans) von Uexküll on juba Rootsi riigihoidjalt Andreas Erichson Hästehufudilt saanud kinnituse 18 adramaa suurusele mõisale koos Veere ja Välta külaga. Võimalik, et see periood on olnud ka Oti mõisa jaoks üks hiigleaegadest.
Mõisate reduktsiooni käigus võõrandati Oti mõis 1689. Aastal, kuid anti siiski aasta varem surnud viimase omaniku, eespool mainitud Joann von Uexkülli teise poja, Alexander von Uexkülli lesele Gertrutale rendile. Alexander von Uexküll oli aga mõisa lasknud võlgadesse, nii et kui 1707. Aastal endine omandiõigus Alexander von Uexkülli väimehe Frommhold von Vietinghoffi suhtes taastati, oli endisest järele jäänud vaid paari adramaa suurune väikemõis. Mõni kuu pärast valduste tagasisaamist Frommhold von Vietinghoff suri. Tema algselt Pöide kirikus asunud puidust vappepitaaf kuulub praegu Saaremaa Muuseumi kollektsiooni.
Aderkaside suguvõsa kätte läks Oti pärandusena
Põhjasõja käigus langes Oti mõis 1710. aastal Vene vägede rüüstamise ohvriks, ära põlesid kõik hooned. Järgnenud katku kätte suri ka enamik mõisa ja ümbruse talupoegadest. Frommhold von Vietingfoffi lesk Ursula Elisabeth (surn. 1742) elas kõik need segadused üle ning abiellus 1711. Aastal Liivimaalt pärit majori Fabian Gustav von Aderkasiga (1668-1725). Ehkki nende abielust lapsi ei sündinud, pärandas Ursula Elisabeth 1725. Aastal oma pärusmõisa maakohtu assessorist kasupojale Gotthard Wilhelm von Aderkasile (1706-1769), pannes seega aluse Aderkaside küllalt jõulisele dünastiale selles mõisas ja Saaremaal üldse.
Aderkaside perekond on andnud mitmeid omas ajas nimekaid sõjaväelasi ning tsiviilteenistuses kõrgele jõudnud riigiametnikke.
18. sajandi esimese poole jooksul õnnestus Aderkasidel suurendada Oti mõisa valdusi juba üle kümne adramaa suuruseks. Gotthard Wilhelm von Aderkasi poeg, samuti Gotthard Wilhelm von Aderkas (1741-1813) lasi 1791. aastal äsja moodi läinud kombe kohaselt rajada Pöide kalmistule perekonna matusepaigaks hauakabeli. Klassitsistlikus stiilis hoone suurepärast arhitektuuri täiendavad meisterlikult töödeldud maitsekad raidvormid Aderkaside vapikilbiga frontoonil. Sissepääsu raamivad kummalgi pool kaks dooria pilastrit, mille vahel ümarakende all asuvates skulptuurorvades olid varem figuurid "Inimene liivakellaga" ja "Peetrus". 1989. aastal kabel restaureeriti.
Gotthard Wilhelmi neljateistlapselisest perest jõudis Göttingenis õppinud poeg Gotthard Emmanuel von Aderkas (1773-1861) kõrgele diplomaatilisele ametipostile Vene tsaaririigi välisteenistuses, olles pikemalt tegev ka Peterburi koolivalitsuses ja vaestehoolekandes ning Keiserliku Filantroopiaühing president. Oma kireva elu viimased kaks aastat saatis see riigimees mööda Saaremaal. Tema õde Augusta Christina (1772-1817) oli abielus Saaremaa kultuuriloo ühe silmapaistvama tegelase Johann Wilhelm Ludvig von Lucega.
Karl Wilhelm Ottokar andis mõisale uue peahoone
Rittmeistrist ja Saaremaa maakohtunikust vend Berend Woldemar von Aderkas (1777-1836) oli Oti mõisa tänaseni säilinud kujul peahoone ehitaja Karl Wilhelm Ottokar von Aderkasi (1806-1869) isa. Nooruses teenis viimane Vene tsaaririigi sõjaväes, jõudes välja ihukaitse leitnandi, kaardiväekindralstaabi polkovniku ning tsiviilhierarhia neljanda astme - tõeslise riiginõuniku tiitlini. 1864.-1865. aastani oli ta Saaremaa rüütlekonna maamarssal. Tema nimega ongi seotud kõige suuremad ehitustööd Oti mõisas. Eesnimest Ottokar tuleneb arvatavasti ka ligi poolteistsada aastat eestikeelse mõisa nimena kasutusel olev Oti.
Oti mõisa häärberi vanim, võlvitud keldrile toetuv osa on ehitatud arvatavasti juba 18. sajandi esimesel poolel pärast Põhjasõda.. Hiljem laiendati hoonet mõlemast küljest peeneile ümarsambaile toetuvate rõdudega. Praeguse veidi eklektilise ilmega, kuid esindusliku, historitseeriva järelklassitsistliku laadi omandas peahoone möödunud sajandi keskpaiku, kui seni ühekorruselisele hoonele lisati paraadlik kahekorruseline keskrisaliit. Härrastemaja ehib rikkalik raidkividekoor - dolomiitplokkidest laotud nurgad, räästakarniisid, akende profileeritud rosettidega ehisraamid. Peasissekäiku kaunistab krepitud karniisiga kolmnurkviilus asuv peenelt töödeldud Aderkaside suguvõsa vapp koos aastaatvuga 1850. Tänaseni on sellest omaaegsese uhkusest alles vaid väline raamistus, sest hoone sisemus on hilseate ümberehitamiste ja lagunemise käigus tundmatuseni muutunud.
Aderksi laul
Kui Karl Wilhelm Ottokar von Aderkas jäädvustas end ise ehitajana, siis tema vanema poja, Saaremaa maanõuniku Woldemar Alexander Emanuel von Aderkasi (1849-1908) pani Pöide kandi kuulus laulumeister Konstantin Tuttav laulu sisse ja sinna on ta jäänud nii, et saarlane veel praegugi teab, kellele Oti mõis varem kuulus. "Aadrekassi" ehk "Otimõisa laul" on loodud pärast 1905. Aasta karistussalkade tulekut Saaremaale. Oti mõis toonaste vastuolude keskuseks ei saanud, kuigi süütamisi oli siingi. Kohalike talupoegade meelepaha oli suunatud eelkõige naabruses asuva Uuemõisa omaniku von Nolckni vastu. Laulu sissejuhatav, tänaseks peaaegu unustatud osa kajastabki noid poliitilisi sündmusi. Laiemalt tuntuks sai aga lõpuosa: Kui lähed mööda Pöide kergust, paistab sulle silma erhust õunaaed ja tore loss, kus elab vana Aaderkass. Pennikoormat on tal piiri, kopikat ei maksa üüri. Suurt vilja kasvatab ta põld ja rasket renti maksab vald. Oleks see tal üksi mõisa, peale selle on veel teisa - üks on Undus, teine Koigis, valitseb kui keiser riigis. Kole suur ta loomakari, kaladega Koigi järi. Laseb kalad järves seista, sa maailma randu rüüsta! Oti mõisa viimane pärisomanik oli Emanuel Hugo Eugen Ottokar von Aderkas (1859-1921), kes päris mõisa oma vanapoisina surnud venna Woldemari järel. Nooruse ja täistöömeheea veetis see Tartu ja Petereburi ülikoolides juurat õppinud ning hiljem õigusteaduste kandidaadi kraadini jõudnud mees Peterburis, teenides riigiametnikuna mitmes, eelkõige hoolekandega seotud asutuses. Ta oli Venemaa esindaja Kölnis 1885. aastal toimunud pimedate kongressil ning mitmel teisel filantroopia ja pedagoogikaga seotud suurfoorumil, samuti 1893. aasta Chicago maailmanäitusel. Oma teenistusredelil jõudis ta välja salanõuniku auastmeni. Tulnud Esimese maailmasõja ajal tagasi Saaremaale, jõudis ta lühikest aega töötada Kuressaares inglise keele õpetajana nii eesti kui saksa gümnaasiumis. Pedagoogina Kuressaare saksa gümnaasiumis töötas sõdadevahelisel perioodil ka tema tütar Marie Elisabeth von Aderkas (1904-1946), keda koos õega mäletatakse Pöidel suvitamas käinud olevat.
Uued ajad, uued kombed
1919. aastal Eesti Asutava kogu poolt vastu võetud maaseaduse alusel mõisad võõrandati nende senistelt omanikelt. Oti mõisa maad jaotati 32 üksuseks ning asundati. Härrastemajja asus elama riigimaade valitseja.
Juba 1924. aastal kirjutas üks mõisat külastanu, et ümbrus näeb troostitu välja, nagu kõik teisedki tükeldatud valdused, kus uued elanikud. Hooldamata on park ja õu, aed mestsistunud.
Teise maailmasõja järel asutati Oti mõisa südamesse masinatraktorjaam, millest hiljem sai põllumajandustehnika tootmiskoondise kohalik osakond. Mõnda aega on mõisahoones asunud ka kohalik raamatukogu, on näidatud kino ning vaheseintega väiksemaks jaotatud ruume kasutatud korteritena. Veel hiljaaegu oli peahoone ühes otsas kauplus.
Teadaolevalt Saaremaa vanima mõisana on Oti (saksa keeles Peudorf) erakätesse läinud juba 14. sajandi alguseks.
Siinsetel viljakatel ja tollal tiheda asustusega maadel ongi välja antud mitmed Saaremaa vanemad läänistused. Oti mõisa kohta pärinevad esimesed teated 1309. aastast. Ordu saaremaiste valduste südames asunud mõis on kuni Jüriöö ülestõusuni olnud ilmselt ka Pöide ordulinnuse majandusüksus. Esimese omanikuna on aastast 1436 teada Johan Jkeskole van Poyde. Vana-Liivimaa ajaloos märkimisväärse Uexküllide suguvõsa Saaremaa-haru liikmed ei ole etendanud küll nii olulist rolli kui nende mandri-hõimlased, kuid töenäoliselt on selle vana aadlisoo esivanemad osalenud ka Saaremaa vallutamisel 13. sajandi algul.
Oti mõis jäi Uexküllide perekonna ainsa Saaremaal asunud pärusvaldusena nende kätte kuni 18. sajandi alguseni, mil see varem küllaltki arvukas suguvõsa siin praktiliselt välja suri. Ligi nelja sajandi pikkusest perioodist on ilmselt kõige enam tuntud Otto von Uexküll (surn. 1618) - maanõunik ja Kuressaare kindluse kuninglik peamees, kes eelnevalt oli teeninud Taanis rittmeistrina. Tema hankis 1604. aastal Taani kuniga Christian IV käest oma valduste kohta uue kinnituse, kuna varasemad omandiõigust tõestavad paberid olid hävinud koos Maasilinna põlemisega 1575. aastal.
Taani võimu teisel poolel on Oti mõisa valdused kasvanud senisega võrerldes veelgi, nii et eespool mainitud Otto von Uexkülli pojapoeg Johann (hans) von Uexküll on juba Rootsi riigihoidjalt Andreas Erichson Hästehufudilt saanud kinnituse 18 adramaa suurusele mõisale koos Veere ja Välta külaga. Võimalik, et see periood on olnud ka Oti mõisa jaoks üks hiigleaegadest.
Mõisate reduktsiooni käigus võõrandati Oti mõis 1689. Aastal, kuid anti siiski aasta varem surnud viimase omaniku, eespool mainitud Joann von Uexkülli teise poja, Alexander von Uexkülli lesele Gertrutale rendile. Alexander von Uexküll oli aga mõisa lasknud võlgadesse, nii et kui 1707. Aastal endine omandiõigus Alexander von Uexkülli väimehe Frommhold von Vietinghoffi suhtes taastati, oli endisest järele jäänud vaid paari adramaa suurune väikemõis. Mõni kuu pärast valduste tagasisaamist Frommhold von Vietinghoff suri. Tema algselt Pöide kirikus asunud puidust vappepitaaf kuulub praegu Saaremaa Muuseumi kollektsiooni.
Aderkaside suguvõsa kätte läks Oti pärandusena
Põhjasõja käigus langes Oti mõis 1710. aastal Vene vägede rüüstamise ohvriks, ära põlesid kõik hooned. Järgnenud katku kätte suri ka enamik mõisa ja ümbruse talupoegadest. Frommhold von Vietingfoffi lesk Ursula Elisabeth (surn. 1742) elas kõik need segadused üle ning abiellus 1711. Aastal Liivimaalt pärit majori Fabian Gustav von Aderkasiga (1668-1725). Ehkki nende abielust lapsi ei sündinud, pärandas Ursula Elisabeth 1725. Aastal oma pärusmõisa maakohtu assessorist kasupojale Gotthard Wilhelm von Aderkasile (1706-1769), pannes seega aluse Aderkaside küllalt jõulisele dünastiale selles mõisas ja Saaremaal üldse.
Aderkaside perekond on andnud mitmeid omas ajas nimekaid sõjaväelasi ning tsiviilteenistuses kõrgele jõudnud riigiametnikke.
18. sajandi esimese poole jooksul õnnestus Aderkasidel suurendada Oti mõisa valdusi juba üle kümne adramaa suuruseks. Gotthard Wilhelm von Aderkasi poeg, samuti Gotthard Wilhelm von Aderkas (1741-1813) lasi 1791. aastal äsja moodi läinud kombe kohaselt rajada Pöide kalmistule perekonna matusepaigaks hauakabeli. Klassitsistlikus stiilis hoone suurepärast arhitektuuri täiendavad meisterlikult töödeldud maitsekad raidvormid Aderkaside vapikilbiga frontoonil. Sissepääsu raamivad kummalgi pool kaks dooria pilastrit, mille vahel ümarakende all asuvates skulptuurorvades olid varem figuurid "Inimene liivakellaga" ja "Peetrus". 1989. aastal kabel restaureeriti.
Gotthard Wilhelmi neljateistlapselisest perest jõudis Göttingenis õppinud poeg Gotthard Emmanuel von Aderkas (1773-1861) kõrgele diplomaatilisele ametipostile Vene tsaaririigi välisteenistuses, olles pikemalt tegev ka Peterburi koolivalitsuses ja vaestehoolekandes ning Keiserliku Filantroopiaühing president. Oma kireva elu viimased kaks aastat saatis see riigimees mööda Saaremaal. Tema õde Augusta Christina (1772-1817) oli abielus Saaremaa kultuuriloo ühe silmapaistvama tegelase Johann Wilhelm Ludvig von Lucega.
Karl Wilhelm Ottokar andis mõisale uue peahoone
Rittmeistrist ja Saaremaa maakohtunikust vend Berend Woldemar von Aderkas (1777-1836) oli Oti mõisa tänaseni säilinud kujul peahoone ehitaja Karl Wilhelm Ottokar von Aderkasi (1806-1869) isa. Nooruses teenis viimane Vene tsaaririigi sõjaväes, jõudes välja ihukaitse leitnandi, kaardiväekindralstaabi polkovniku ning tsiviilhierarhia neljanda astme - tõeslise riiginõuniku tiitlini. 1864.-1865. aastani oli ta Saaremaa rüütlekonna maamarssal. Tema nimega ongi seotud kõige suuremad ehitustööd Oti mõisas. Eesnimest Ottokar tuleneb arvatavasti ka ligi poolteistsada aastat eestikeelse mõisa nimena kasutusel olev Oti.
Oti mõisa häärberi vanim, võlvitud keldrile toetuv osa on ehitatud arvatavasti juba 18. sajandi esimesel poolel pärast Põhjasõda.. Hiljem laiendati hoonet mõlemast küljest peeneile ümarsambaile toetuvate rõdudega. Praeguse veidi eklektilise ilmega, kuid esindusliku, historitseeriva järelklassitsistliku laadi omandas peahoone möödunud sajandi keskpaiku, kui seni ühekorruselisele hoonele lisati paraadlik kahekorruseline keskrisaliit. Härrastemaja ehib rikkalik raidkividekoor - dolomiitplokkidest laotud nurgad, räästakarniisid, akende profileeritud rosettidega ehisraamid. Peasissekäiku kaunistab krepitud karniisiga kolmnurkviilus asuv peenelt töödeldud Aderkaside suguvõsa vapp koos aastaatvuga 1850. Tänaseni on sellest omaaegsese uhkusest alles vaid väline raamistus, sest hoone sisemus on hilseate ümberehitamiste ja lagunemise käigus tundmatuseni muutunud.
Aderksi laul
Kui Karl Wilhelm Ottokar von Aderkas jäädvustas end ise ehitajana, siis tema vanema poja, Saaremaa maanõuniku Woldemar Alexander Emanuel von Aderkasi (1849-1908) pani Pöide kandi kuulus laulumeister Konstantin Tuttav laulu sisse ja sinna on ta jäänud nii, et saarlane veel praegugi teab, kellele Oti mõis varem kuulus. "Aadrekassi" ehk "Otimõisa laul" on loodud pärast 1905. Aasta karistussalkade tulekut Saaremaale. Oti mõis toonaste vastuolude keskuseks ei saanud, kuigi süütamisi oli siingi. Kohalike talupoegade meelepaha oli suunatud eelkõige naabruses asuva Uuemõisa omaniku von Nolckni vastu. Laulu sissejuhatav, tänaseks peaaegu unustatud osa kajastabki noid poliitilisi sündmusi. Laiemalt tuntuks sai aga lõpuosa: Kui lähed mööda Pöide kergust, paistab sulle silma erhust õunaaed ja tore loss, kus elab vana Aaderkass. Pennikoormat on tal piiri, kopikat ei maksa üüri. Suurt vilja kasvatab ta põld ja rasket renti maksab vald. Oleks see tal üksi mõisa, peale selle on veel teisa - üks on Undus, teine Koigis, valitseb kui keiser riigis. Kole suur ta loomakari, kaladega Koigi järi. Laseb kalad järves seista, sa maailma randu rüüsta! Oti mõisa viimane pärisomanik oli Emanuel Hugo Eugen Ottokar von Aderkas (1859-1921), kes päris mõisa oma vanapoisina surnud venna Woldemari järel. Nooruse ja täistöömeheea veetis see Tartu ja Petereburi ülikoolides juurat õppinud ning hiljem õigusteaduste kandidaadi kraadini jõudnud mees Peterburis, teenides riigiametnikuna mitmes, eelkõige hoolekandega seotud asutuses. Ta oli Venemaa esindaja Kölnis 1885. aastal toimunud pimedate kongressil ning mitmel teisel filantroopia ja pedagoogikaga seotud suurfoorumil, samuti 1893. aasta Chicago maailmanäitusel. Oma teenistusredelil jõudis ta välja salanõuniku auastmeni. Tulnud Esimese maailmasõja ajal tagasi Saaremaale, jõudis ta lühikest aega töötada Kuressaares inglise keele õpetajana nii eesti kui saksa gümnaasiumis. Pedagoogina Kuressaare saksa gümnaasiumis töötas sõdadevahelisel perioodil ka tema tütar Marie Elisabeth von Aderkas (1904-1946), keda koos õega mäletatakse Pöidel suvitamas käinud olevat.
Uued ajad, uued kombed
1919. aastal Eesti Asutava kogu poolt vastu võetud maaseaduse alusel mõisad võõrandati nende senistelt omanikelt. Oti mõisa maad jaotati 32 üksuseks ning asundati. Härrastemajja asus elama riigimaade valitseja.
Juba 1924. aastal kirjutas üks mõisat külastanu, et ümbrus näeb troostitu välja, nagu kõik teisedki tükeldatud valdused, kus uued elanikud. Hooldamata on park ja õu, aed mestsistunud.
Teise maailmasõja järel asutati Oti mõisa südamesse masinatraktorjaam, millest hiljem sai põllumajandustehnika tootmiskoondise kohalik osakond. Mõnda aega on mõisahoones asunud ka kohalik raamatukogu, on näidatud kino ning vaheseintega väiksemaks jaotatud ruume kasutatud korteritena. Veel hiljaaegu oli peahoone ühes otsas kauplus.